Triinu aiast ja permakultuurist

Suurpõllunduse alused

Arvatakse, esimesi põlde hakati rajama umbes 8 000 – 9 000 aastat tagasi. Juba siis oli skeem lihtne: mets võeti maha ja põld tehti asemele. Selle asemel, et kasutada või soodustada looduslikke ökosüsteeme, kus taimed kasvavad hästi toimivates juurte ja mulla mikroorganismide koosluses, hakkas inimkond põldu harima vastupidiselt kõigile loodusseadustele. Kõigepealt on meie põllud lauspäikese all – et ikka soodustada taimede kasvu! – kuid fotosüntees toimub ju igal pool, selleks pole vaja otsest päikesevalgust. Veel hullem on see, et oleme maapinna paljaks koorinud. Kas keegi on kunagi looduses viibides näinud kasvõi jalatäitki mullapinda? Ikka kasvab ju sellel midagi, kasvõi kõige madalam kattetaimestik.

Räägime muudkui olulistest makroelementidest mullas nagu lämmastik, kaalium ja fosfor, kuid ei pööra piisavalt tähelepanu mullas elavatele mikroorganismidele, kes aitavad mineraalaineid vabastada ning muuta taimedele kättesaadavateks. Räägime sümboolselt „elusast” mullast, kuid peaksime seda tegema otseses tähenduses – viljakas mullas ongi elu, on seesama mikrokosmos, tänu millele taimed saavad kasvada, sest taimejuured ei ole võimelised toitaineid omastama. Vahemärkusena olgu öeldud, et sama lugu on ka inimesega, ka meie vajame toidu seedimiseks baktereid. Kui muld on elav, on ta ka sõmer, hästi vett läbilaskev ja parajalt niiske. Selleks, et mikroorganismid saaksid mullas elada ja toimetada, on vaja ainult üht: neil on vaja katust, on vaja, et muld oleks kaetud, kasvõi kivide või plastikuga, kui esialgu muud käepärast võtta pole! Kui on võimalik katta muld orgaanilise materjaliga (lehed, puiduhake, muruniide), siis bakterid toituvad sellest, kui mitte, siis mitmekesise taimestiku puhul toituvad mikroorganismid mullas leiduvate taimede jäänustest, sest igal aastal jääb mulda ju tohutul hulgal taimejuuri. Mis on juhtunud aga suurpõllumajanduses? Kõik puha vastupidi: paljaks kooritud põllud, huumusevaesed, päikese pleegitada ja vihma uhta. Kuna sellises mullas puudub loomulik elu, siis asendatakse see keemilisega.

Tarbimise nõiaringis

Kolmas ränk eksimus loodusseaduste vastu on ainukultuursed põllud. Kui vaadata näiteks looduslikku heinamaad, siis näeme madalaid maapinda katvaid taimi, nendest üle kasvavad erinevad kõrrelised, mille vahel on kasvukoht angervaksadel, tõrvalilledel, kellukatel, karikakardel, siin-seal on näha madalamaid põõsaid või pajupuhmasid ja viimaks kasvab mets kõigest üle. Mida mitmekesisem on taimestik, seda parem. Ühed taimed on teistele toiduks, ühed tõmbavad putukaid ligi, teised peletavad. Niimoodi tagab mitmekesisus süsteemi stabiilsuse ja kohanemisvõime ning vastupanu kahjuritele ja haigustele. Tagasi tulles inimese poolt rajatud monokultuursete põldude juurde, näeme, kui haavatavad need on. Vähe on selliseid aastaid, kus ilm soosib suurpõlde: küll uputab, küll kõrvetab, küll ründavad kahjurid, küll haigused. Ja nõnda ei jäägi muud üle, kui vedada põldudele väetisi ja kahjuri- ning umbrohutõrjepreparaate. On välja arvutatud, et suurpõllumajanduses kulub 15-20 energiaühikut selleks, et toota 1 toiduühik. Teisisõnu on see ilmselgelt defitsiitne ja kogu elusloodusega vastuolus olev süsteem, mis tarbib energiat rohkem, kui seda toodab. Looduses sellist asja ei eksisteeri, sest pole lihtsalt olemas ühtki taime- ega loomaliiki, kes kulutaks energiat rohkem kui vastu saaks. Ega ilmaaegu pole me sõltuvad fossiilkütustest ja odavast tööjõust – ainult niimoodi suudame toota oma elutähtsaid produkte. Ja toodamegi ning tarbime. Meie ajastu on tarbimise ajastu, tohutu tarbimise ajastu, mil me ülikiiresti oma miljoneid ja miljoneid aastaid kogunenud ressursse lihtsalt ära sööme ja maha sõidame. Koos tarbimisega suureneb ka jäätmete maht, mida me ei suuda sama kiiresti ümber töödelda.

Ringiga koduaeda tagasi

Aias on olulised varjulised istumiskohad
Aias on olulised varjulised istumiskohad

Ei hakka üles lugema, millised üleilmsed tagajärjed on sel sadu ja tuhandeid aastaid kestnud tootmisel. Pilt on niigi sünge. Aga kõik need, kes kasvõi natukene oma aeda või põldu peavad, on neid tagajärgi oma nahal tunda saanud. Ilmastik on järjest kaootilisem, järjest rohkem on erinevaid taimekahjureid ja haigusi, mis aednikule tööd raskendavad. Kindlasti on inimesi, kes on seetõttu lihtsalt alla andnud ja loobunud loodusega võitlemast. Lihtsam ja odavam on ju poest osta. Poolnaljaga öeldes oleme jõudnud nagu revolutsioonieelse seisundini: vanamoodi enam ei saa ega taha aeda teha, aga teistmoodi ka ei oska.

Artiklite autor ei oleks peale Tartu ülikooli soome filoloogia eriala lõpetamist küll osanud arvata, et ta suure ringiga kunagi koduaeda tagasi jõuab. Pigem oli soov maaelust võimalikult kaugele pageda, liiga hästi olid meeles need otsekui lõpmatusse ulatuvad peedi-, porgandi- või kes-teab-mis-vaod, mida suviti kõplama või rohima pidi. Siis kui teised omaealised hoopis Rock Summeril lõbutsesid. Elu viiski kaugemale – peale õpinguid Prantsusmaale – aga seal linnakeskkonnas elades hakkasin hoopis puudust tundma enda kasvatatud värskest toidust ning oma aiast. Tänu abikaasa töökohale sain võimaluse rajada oma aialapp esmalt Fontainebleau lossi juurde, mõned aastad hiljem ka Versailles´i lossi aeda. Igati uhked ja üle maailma tuntud kohad, kus ka väikseid tööliste aiakesi pidi hooldama comme il faut ehk nii nagu peab: nööri järgi peenrad, ei ühtki umbrohuliblet, kõik taimed reas nagu lossivalvurid. Kuidagi rõõmutu ja frustreeriv oli see aiapidamine. Seal aga sattusin pooljuhuslikult lugema kellegi kirjutist permakultuurist. Et on olemas aiapidamisviis, kus kõige olulisemaks peetakse hoopis loodusega koostööd, austatakse elusloodust ja iseennast. Sain võimaluse näha mõnda permakultuurist inspireeritud aeda, hiljem, juba Eestis tagasi olles, osaleda ka põhjalikul koolitusel. Niimoodi mitme aasta vältel sai see teema lõpuks nii „minu asjaks”, et praegu ei taha hästi päevagi aiast eemal viibida. Kui esmalt õppisin permakultuuri tundma selle loojate austraallaste B. Mollisoni ja D. Holmgreni kirjutiste põhjal, siis nüüd on õpetajaks eelkõige minu enda aed. Püüdlen sellise aia poole, kus järjest vähem on tarvis aedniku kätt, küll aga seda rohkem tema silma: et vaadelda ja panna tähele, kuidas looduses asjad toimivad ning seda tegutsemisel ka arvesse võtta.

Tänaseks võib Triinu permakultuuri aias näha erinevast orgaanilisest materjalist laotud kõrgpeenraid, on ka kast- ja kompostpeenraid, lisaks põhurullidele ja autokummidesse istutatud taimi, väiksemaid ja suuremaid sooja mikrokliimaga kasvualasid ehk lihtsaid ja kõigile kättesaadavaid lahendusi. Kõiki neid lahendusi tutvustan järgmistes kirjatükkides.