Sügisesed tööd permakultuurses aias

Viimased aastad on näidanud, et sügis venib meil üha pikemaks ja pikemaks. Seda aega tasub aias ära kasutada, et kevadeks mõningaid töid juba „ette” teha. Sellisteks töödeks on lehtede, taimejäänuste jm orgaanilise materjali kokkukogumine, vanade peenarde katmine ning uute peenrakohtade ning istutusalade markeerimine ja/või nende alustamine.

Milline näeb välja üks permakultuurne aed?

Olgu alustuseks ja nii öelda „isutekitajaks” minu aia vanima osa kirjeldus. See on umbes 150 ruutmeetrit suur. 8 aastat tagasi koosnes see tavalistest kitsastest vagudest, kus kasvatasin meil kõige enam levinumaid söögitaimi. Ikka nii, et igal taimel oma rida. Siis alustasin selle osa üleviimist permakultuurseks aiaks: ajasin vaod kahe-kolmekaupa kokku, katsin peenrad sõnniku ja põhuga, vahekäigud kuivanud lehtede ja muu käepärasega. Seejärel istutasin ja külvasin erinevaid taimi kokku: herned tatra ja rukkilillega, kartulid ubadega, maasikad küüslaukude ja sibulatega, siia-sinna külvasin saialilli, moone, kurgirohtu ja keerispead. Aiamaa äärtesse panin piirajateks erinevaid münte, põõsana kasvavaid lilli ja vastupidavaid püsikuid nagu leesk- ja mesiputk. Et mu krundil kasvas jõudsalt varemerohi, siis jätsin kõikidesse vahekäikudesse varemerohu kasvama.

Tänaseks suudab vaid väga terase silmaga vaataja eristada peenraid vahekäikudest, sest igal pool kasvavad lopsakad taimed. Kõigepealt hakkavad silma teiste kohal kõrguvad pikad moonikuprad (ilusad isegi sellisel kujul), siis õitsevad tatra- ja porganditaimed. Nende all on saialillede jõuline rinne. Siis märkab silm siin-seal veel rohelisi kartuli- ja porruvarsi, õitsvaid sibulatutte, punavaid tomateid. Aiamaa kaugem osa on ääristatud kõrge õunmündiga, selle kõrval laiutab üsna suurel alal krässus lehtedega Crispa münt. Nende kõrval on suutnud oma koha eest seista ka madalam šokolaadimünt. Kõik mündid õitsevad kuni hilja sügiseni ja on täis mesilasi ning teisi putukaid.

Et ma oma aeda enam ei künna ega maad muul viisil ümber ei pööra, siis kõik eelpool kirjeldatud taimed paljundavad end ise. Teiste seas ka kartul. Sellelt aiamaalt saan oma varajase kartuli, võtan seda jao järgi söögiks. Sügisel jääb alati mõni mugul mulda ja need hakkavad kevadel ise uuesti kasvama.

Nende olemasolevate kultuuride vahele istutan igal kevadel nö aasta taimed: mingid mulle sel aastal eriti olulised leiud, millel tahan silma peal hoida. Eelmisel aastal olid selleks näiteks porrud ja kahte erinevat sorti sibulad. Suvel jälgin ainult seda, et mõni taim liiga vohama ei hakka. Üldiselt leiavad kõik taimed 2-3 aastaga oma koha ning toetavad üksteist, ainult varemerohu puhmad kasvaksid teistest üle. Sestap murran nende lehed suve jooksul 2-3 korda maha ning katan nendega peenraid, mis vajavad lisakatet või väetist. Lasen varemerohul mõõdukalt paljuneda, just nii palju, et oleks piisavalt suvist multšimaterjali. See on ka üks esimesi taimi, mida ma soovitan kõigil aeda tuua. Ta ei hakka niimoodi vohama nagu nt võõrkakar, on mitmel moel kasulik ning tema suured lehed tekitavad tõepoolest arvestatavat biomassi. Sedavõrra vähem peame me kusagilt väljastpoolt omale aeda kattematerjali tooma.

Sügisel, kui paljud taimed on oma elutsüklit lõpetamas, näeb taas selgemini aia struktuuri või ülesehitust. Siis on näha peenraid, mis on liiga kuivad või madalaks vajunud ja vajavad lisamultši, võib olla on vajalik mõne peenra ümberkujundamine või käiguradade muutmine. Nii kaua kui maa pole paksu lumega kaetud, võib neid töid teha – seda kõike tingimusel, et maad ei künta ega kaevata. Seega on võimalik igal sügisel oma peenardel kerge vaevaga huumusekihti kasvatada ja mulda parandada. Novembriks on peaaegu kõigi puude lehed maha langenud ning ka parasjagu vihmavett saanud – need ei lenda tuulega enam minema, kui neid laiali kanda. Seega tasub väärtuslik lehemass kokku riisuda ning peenardele laotada. Aeglaselt kõdunevad lehed (nt tamme-või pihlakalehed) võib laotada peenarde vahekäikudesse, kuhu võib esmalt laduda ühe kihi pappi või vanapaberit. Siis on kindel, et järgmisel aastal on ka vahekäikusid palju kergem hooldada.

Kuidas alustada?

Kes soovib nüüd omale taolist paradiisiaeda, siis kõige õigem aeg selle tegemisega alustamiseks on sügisel või ka varakevadel. Neile, kes armastavad siiski korrapära, soovitan teha alustuseks peenrakastid. Kasvõi üks-kaks. Kasti ääred võib kokku lüüa vanadest prussidest või laudadest, laiust kuni 1,2 m, kõrgust meetrijagu. Alustuseks võib kasti põhja laotada kas pappi või vanapaberit, ka vanad linad või kardinad sobivad – peaasi, et oleks looduslikust materjalist. Siis tuleb oksakiht. Kindlasti on ka sügisel aiast leida sobivaid oksi: murdunud kuivi oksi või tagasilõigatud hekioksi. Kui on käepärast, võib sekka visata ka mõne poolpehkinud puunoti. Selle kihi peale laotakse nüüd üks korralik kiht märga ehk lämmastikku: sõnnikut, värskelt niidetud heina või ka köögijäätmeid. Neid viimaseid võib lisada ka pikema aja jooksul. Kui see kiht on piisavalt paks (umbes 15 cm), siis tuleb jälle kuiv ehk süsinikukiht. Selleks sobivad kuivanud lehed, põhk või ka vanapaber. Siis jälle märg kiht ja nii edasi, kuni kast täis. Kui materjali jagub, võib kasti täita juba sügisel, viimaseks kihiks laotada põhku ja jätta see kevadeks laagerduma. Teine variant on kast täita sügise, isegi talve jooksul, kui paksu lund pole ja kevadel katta siis lõpuks põhukihiga. Selline kompostpeenar vajaks paari-kolme aastat laagerdumist, aga sinna võib taimi juba kevadel istutada. Selleks kaevata igale taime umbes ämbrisuurune auk, see korraliku huumusrikka mullaga täita ja siis sobib see kasvamiseks kurkidele, tomatitele ja kõrvitsalistele. Suve jooksul peab ainult jälgima, et põuasel ajal kast ära ei kuivaks.

Erikujulised peenrad

Kel pole aega ega tahtmist kastidega jännata, võib proovida sügisel algust teha mõne lihtsalt kihiti laotud peenraga. Me oleme harjunud rajama sirgeid, kitsaid vagusid, kuid kaaluda tasuks erikujuliste laiemate peenarde tegemist. Permakultuuris kasutatakse palju ümmargusi, U-kujulisi ja siksakilisi peenraid,  suuremates aedades tihti kombineerituna. Väga levinud on peenarde rajamine erinevate piirdeaedade kõrvale, sest siis saab tara toele ronima panna erinevaid kõrgeid taimi.

Kellel aias ruumi, võib proovida U-või lukuaugu kujulist peenart rajada. Et algus lihtsamini läheks, soovitan kõigepealt maapinnale laotada pappidest või vanapaberist soovitud kuju. Laius võiks olla vähemalt 1,2 meetrit, isegi rohkem. Arvestama peab sellega, et peenart kõrgemaks kuhjates kipub see pealtpoolt kitsamaks minema. Seejärel võiks peenra alumiseks kihiks tuua võimaluse korral jämedamaid ja peenemaid puuoksi, ikka korralik kiht, ja edasi laduda kihti märga ja kuiva nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Ka seda võib teha pikema aja jooksul.

Kui juba üks peenar valmis, siis tekib harjumus kõik aiast kogunev orgaaniline materjal kuhugi kindlasse (peenra)kohta viia. Ja seda aasta läbi, vastavalt sellele, mida loodus pakub. Õpime paremini käepärast ressurssi nägema ning kasutama ja nii laieneb aed justkui iseenesest.

Kavandeid joonista talvel

Kui lumi juba maas on, siis võib jätkata aia kavandamist tubastes tingimustes. Võib kogu pere kampa võtta ja planeerida edaspidiseks eri kujuga peenraid erinevatesse aia osadesse. Kõige lihtsam on alguses rajada peenraid käiguradade äärde (kaste või väiksemaid ümara kujuga peenraid), samuti mõne soojema seina või ka puuriida kõrvale (üheaastastele taimedele nagu hernes). Järgmiseks tasub läbi mõelda, mida kuhu istutada või külvata. Kihilistesse peenardesse sobivad pigem istikud, õhema multšikattega peenardesse külvid (porgand, peet, till, herned).

Viimastest suvedest õppust võttes külvake ja istutage kevadel igasuguseid erinevaid taimi, sest keegi ei oska öelda, milliseks kujuneb suvi. Viimastel suvedel on edukaks kujunenud maisi ja tomatite väljas kasvatamine, samuti tasub katsetada kikerherne, sojaoa ja amarandi ehk rebasheinaga. Mõne aasta pärast on permakultuuri viljelejal külluslik, rohkelt saaki andev ja liigirikas aed, kus taimed peavad vastu ka äärmuslikes tingimustest ilma aedniku pideva sekkumiseta.