Kuidas muuta oma aed vastupidavaks ja saagikaks?

Viimaste aastate sündmuste valguses on kindlasti paljud oma maalappi omavad inimesed hakanud tõsiselt teadvustama ise toidu kasvatamise olulisust. Mõeldes aga lumevaestele ja ebastabiilsetele talvedele, põuastele ja tuulistele suvedele, kus meie aiad tihti kuivavad ning tööd rohkem on, kui saaki, tekib küsimus, kas hakata investeerima kastmissüsteemidesse või on kuidagi teisiti võimalik muuta oma aeda vastupidavamaks ja ka saagikamaks.

Alusta maja lähedalt

Koos kasvavad rohemünt ja küüslauk, siingi on peenrad kaetud põhukihiga
Koos kasvavad rohemünt ja küüslauk, siingi on peenrad kaetud põhukihiga

Kuigi kevadel näpud juba väga sügelevad mullatöid tegema, tasuks enne aeda tormamist lihtsalt ringi vaadata ja mõnele küsimusele vastata. Kas oskate öelda, kust kõige varem lumi sulab? Kuidas liigub päike? Kuhu koguneb vihmavesi, kui on (tugev) sadu? Kust puhuvad valdavad tuuled ja kus on eriti soojad kohad?

Kui vastused neile küsimustele olemas, soovitan võtta paberi-pliiatsi ja oma krundi sinna üles joonistada. Seejärel märkida krundile kõik käigurajad, eelpool vastatud küsimused ehk soojad ja külmad kohad ning päikese ja tuule suunad. Siis võib silme eest läbi lasta kõik nurgad ja nurgatagused, mis on tuulevaiksed ja suunaga päikese poole. Tihti on sellises kohas mõni kuuri- või kivisein, ehk puuriit. Kõik need paigad, eriti kui nad jäävad elumaja lähedusse, on väga sobivad üheaastaste taimede nagu tomatid-kurgid-aedoad kasvatamiseks.

Esmajärjekorras soovitangi intensiivsemalt kasutusele võtta elumaja ja käiguradade lähedal asuvad alad: rajada peenrakaste ja peenraid (kuuri)seinte või puuriitade juurde. Sinna on mugav istutada kõrgeid ronitaimi nagu herned ja oad. On üllatav, kui palju me saame juurde kasvualasid, kui hästi ära planeerida just maja lähedal olev territoorium. Neil peenardel saame ka lihtsamini silma peal hoida, öökülmaohu ajal kattelooriga katta või põua ajal kiirelt kasta. Ise olen rajanud vahetult köögi juurde kihilisi kompostpeenraid (taimsed köögijäätmed vaheldumisi kuivade lehtede või põhuga). Köögijäätmeid ja muud käepärast orgaanilist materjali kihiti ladudes saame juba talvel alustada uute peenarde rajamisega – tingimusel, kui oleme valmis vaadanud kohad, kuhu kevadel sobiks taimi istutada.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Järgmiseks võib luubi alla võtta nii öelda kapsamaa. Kevadel ringi vaadates näeme, et enamus väikeaedasid koosnevad sirgetest kitsastest vagudest. Neil tärkavad ilusti reas erinevad kultuurid. Ent kitsastes vagudes köögivilju kasvatades tükivad read kuumal suvel kuivama ja vahekäikudesse kogunevad mullatükid, mis põuaga kivikõvaks muutuvad. Sellises aias on palju tööd, et umbrohtu eemal hoida, kahjurite ning haigustega võidelda, sest monokultuurina ühes reas kasvavad taimed on kerge saak kahjuritele. Kõige rohkem kahjustab aga taoline aiapidamine mulla viljakust, sest päike, tuul ja vesi viivad minema toitainerikast huumusekihti. Nii peab aednik pidevalt palju vaeva nägema ja looduse vastu võitlema, et sügisel midagi keldrisse viia või purki panna oleks.

Ometi on pisukese planeerimise ja teadlikuma ressursikasutusega võimalik kõigist neist hädadest nagu muuseas lahti saada. Esimese asjana soovitan kitsad vaod kokku lükata – 2 või isegi 3 vagu peenraks ja 1 või 2 vagu vahekäiguks. Seejärel tuleb nii vaod kui vahekäigud katta käepärase multšikihiga: selleks sobivad väga hästi poolkõdunenud puulehed (eriti vahtra ja kaselehed, tammelehed pigem vahekäikudesse), vahekäikudesse võib laotada kõigepealt alla papikihi (sobivad isegi vanad looduslikust materjalist tekstiilid nagu puuvillased kardinad või linad) ja sellele paksu põhu- või lehekihi. Mida paksem on multšikiht vahekäigus, seda vähem tööd ühel või isegi mitmel aastal. Paberil võib planeerida, millistesse peenardesse tulevad külvid (nt porgandid-peedid), millistesse on kavas taimi istutada (nagu kapsad, kurgid, kõrvitsad). Algajal on kindlam enne külvid ära teha ja kui taimed on üles tulnud ja piisavalt suured, siis multšikihiga katta. Need peenrad aga, kuhu kavatsete taimed istutada, võib kasvõi praegu järk-järgult paksu lehekihi alla panna. Kartulid, oad ja sibulad suudavad läbi kasvada ka üsna paksust kattekihist. Kui nüüd selliseid laiu kaetud peenraid on juba mitu – kasvõi mitme aasta jooksul rajatud – siis hakkab teie aiast moodustuma looduslikku ökosüsteemi meenutav ala. Esmalt peab hoidma peenrad kogu aeg kaetud. Suvel on heaks kattematerjaliks ka muruniide ja suurte taimede lehed. Olen oma aias istutanud peenarde vahekäikudesse palju varemerohtu, neid lehti lõikan maha ja katan nendega ka suvel peenraid 2-3 korda.

Järgmiseks on soovitatav igasse peenrasse istutada või külvata erinevaid kultuure, 2 kuni 3 kombinatsiooni. Olen katsetanud üldtuntud maasika-küüslaugu-spinati segaistutust, samuti kokku külvanud hernest ja tatart, hernest ja kosmost, porgandit ja tilli, salateid ja porgandeid. Köögiviljade vahele külvan alati ka lilli, mis juba vanast ajast meie kapsaaedades kasvanud. Kes on lugenud näiteks „Seitsmendat rahukevadet”, mäletavad sealt ehk lille, mida kutsuti „Ameerika imeks”. See tillisarnaste hõredate lehtede ja lihtsate õitega taim pole muu kui kosmos, mida võib lihtsalt siia-sinna peenardesse külvata. Samamoodi võib külvata erinevatesse peenardesse köögiviljade vahele saialille, dageetest, mungalille, kurgirohtu, rukkililli, tatart jms.

Niiviisi tekib lisaks kaetud mullale mitmekesine taimestik, kus üks taim toetab teist. Ja kuna taolisi kaetud peenraid pole vaja sügisel ümber kaevata ega üles künda, jõuab rahulikult lõpule enamiku taimede elutsükkel, ehk seemned saavad valmis ja langevad uuesti mulda. Sobivate tingimuste korral tekib teie aeda  isepaljunev kattetaimestik, mis igal aastal jälle uutmoodi kasvab ja õitseb. Aednikul tarvitseb vaid silm peal hoida, et mõni liik liigselt vohama ei hakka (nt nagu varemerohi, mille seemnetel pole mõtet valmida lasta) ning siis igal kevadel istutada ja külvata vaid köögivilju. Et meie talved on muutumas pehmemaks, võivad taolises aias talve edukalt üle elada porrud, lehtkapsad, samuti maa sisse jäänud porgandid, pastinaagid ja peedid, mis siis järgmisel aastal hakkavad seemet kasvatama.

Kõik algab seemnetest

Ehk olemegi jõudnud veel ühe tähtsa teema juurde aedade vastupidavamaks muutmisel. Nimelt seemned. Võib ju oma aia kuitahes liigirikkaks ja looduslähedaseks muuta, kuid taimestik pole elujõuline kui igal kevadel osta seemneid suvaliselt poest. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, aga kaugelt riikidest meile saabunud seemned ei ole ju aretatud või kasvatatud Eesti ilmastikule mõeldes. Veel vähem on neist seemneist kasvanud taimed kohanenud üleüldise järjest ebastabiilsemaks muutuva kliimaga.

Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi külvati kõik põhilised aiaviljad enda korjatud seemnetest. Vanaemadel ja emadel olid eraldi karbid, kus lugematutest kotikestest võis leida herne-, oa-, tilli- ja porgandiseemet, lisaks erinevaid lilleseemneid. Seemneid korjati loomulikult, see oli endastmõistetav sügisene saak.

Õnneks on Eestis Skandinaaviamaade ja Euroopa nn Seed Savers organisatsioonide eeskujul tekkimas kohalikke nö seemnesäilitajate rakukesi. Kes soovib endale tõeliselt vastupidavat aeda, otsib kohalikke seemneid. Tasub pöörduda MTÜ Maadjas poole, kes tegeleb vanade taimesortide ja loomatõugude  säilitamisega, samuti on meil olemas OÜ Vanaema Aed, tänu kellele on näiteks müügil vana rahvaselektsiooni sort „Vanaema hernes”.