Permakulutuur – revolutsioon, mis algab aiast

Permakultuuri päritolu

Permakultuuri mõiste tuleneb inglisekeelsetest sõnadest permanent agriculture. Selle rajajateks on austraallased Bill Mollison ja David Holmgren, nende esimeseks teoseks 1978. aastal ilmunud „Permaculture One”. Mollison ja Holmgren jälgisid üha kiirenevas tempos toimuvaid muudatusi looduslikes ökosüsteemides ja analüüsisid suurpõllumajanduse toimimismehhanisme ning võimalikke tagajärgi. Pärast aastaid kestnud katsetusi oma aias sõnastasid nad looduse rütme ja mustreid jälgiva alternatiivse aiandusmudeli. Seda võib rakendada ka muudel elualadel, sest luubi alla on võetud nii üksikisiku kui terve ühiskonna tegutsemine ja selle tagajärjed.

Meie oleme permakultuuri põhimõtteid aias kasutades muutunud ka tavaelus ökonoomsemateks tegutsejateks ja suhtlejateks, teadlikumateks (ja nõudlikumateks!) tarbijateks, energiat kokku hoidvateks ja taaskasutust väärtustavateks kodanikeks. Seega, kui teemat süvitsi uurida, tuleb välja, et tegemist on omamoodi revolutsioonilise liikumisega, mis saab alguse nii süütuna näivast tegevusest nagu seda on peenarde rajamine oma aeda.

Tegelikult on ühe korralikult läbimõeldud permakultuurse majapidamise lõppeesmärk aidata selle elanikel muutuda isemajandavateks ja võimalikult sõltumatuteks lõputust tarbimisrattast. Permakutuur, see on võimalus midagi ära teha, positiivne vastuhakk kõike elusat rahaks vahetada soovivale majandusmudelile.

Kuidas alustada?

Kui lugejagi tunneb, et vanamoodi enam ei taha ja uutmoodi ei oska (veel!) siis ongi juba algus tehtud. Vastus moodsale (tarbimis)hullusele võib ju olla allaandev põgenemine teleka ette (stiilis no-mis-mina-üksikinimene-ikka-teha-saan), aga see võib olla ka teadlik otsus midagi muuta. Alustuseks ise oma toitu kasvatada, niipalju kui see kellelgi võimalik.

Ja nagu me edaspidi näeme, on see meil kõigil võimalik. Soovitame alustada hästi lihtsalt ja endale võimalikult „lähedalt.” Sügistalvest alates on kõige lihtsam viis toidu kasvatamiseks idandamine ja madalatel alustel võrsete kasvatamine. Idandamist võib alustada suuremate seemnetega (redis, lääts, lambalääts, munguba) ja kui juba rohkem kogemust, siis võtta ette erinevad väiksemad seemned. Kui ise kodus veel leiba ka teha, siis pole paremat võileivakatet kui vitamiinidest ja mineraalainetest tulvil idandid. Lisaks sellele võib alles hoida erinevaid plastkarpe (kandilised, kuni 10 cm kõrgused on parimad), panna sinna poole karbi jagu mulda ja siis tihedalt külvata kas leotatud herneid või päevalilleseemneid või rukolat. Seemnetele puistata õhuke kiht mulda, kasta ja/või tõmmata kile karbile peale seniks, kui võrsed mullast tõusma hakkavad. Siis pole muud, kui oodata ja jälgida seemnete idanemist ja kasvamist. Selle asemel, et osta aknalaudadele kaugelt toodud ja ressursirohkelt toodetud potililli, sättige sinna hoopis erinevaid taimekaste. On ka lastel, mida jälgida ja millest õppida. Alustuseks saavad lapsed mõistatada, mis seemned nüüd maha külvatakse, siis mõne aja pärast jälgida taimede kasvamist ja võrrelda lehekesi kastides. Lõpuks vaimustuda erinevatest maitsetest, lehekujudest ja värvidest.

Rõdu- ehk konteineraiad

Järgmine meile kõige lähedasem toidukasvatamise ala on rõdu, kui on tegemist linnakorteriga või aiaga piiratud õuemaa ehk ukseaed (Lõuna-Eesti ussaid). Rõdule võib panna kasvama erineva kõrgusega taimi mitmesugustesse konteineritesse: kastidesse, pottidesse, ämbritesse, lisaks riputada lae alla ampleid ehk kasutada ära kogu ruum. Mööda seina võivad ronida herned ja kõrgemad aedoad. Laiemasse ja sügavamasse külvikasti võib kokku sobitada tomateid (seina poole), kõige alumiseks kihiks kas salateid, basiilikuid, tilli või muid maitsetaimi. Pottidesse võib külvata-istutada söödavaid lilli ja ürte taimeteede jaoks – kressi, saialille, kassinaerist, suhkrulehte ehk steviat jne. Rõduaia puhul peab jälgima, et taimed kuumaga väga ära ei kuivaks. Siin on pisut abi tihedalt täis istutatud anumatest ja mulla katmisest orgaanilise ainega (rohelised köögijäätmed, muruniide, lehed jms). Kui rõdu kastmiseks vajaminev vesi tuleb köögist (keemiavaba nõudepesuvesi, mis on kogutud eraldi anumasse), lisaks loodud nutikas voolikuga kastmissüsteem – siis on tegemist juba ressurssi säästva permakultuurse lahendusega! Konteineraedade kohta on Internetist leida palju infot ja inspireerivaid fotosid.

Kastpeenrad

Kellel juba mõni ruutmeeter maad ukse all, see võib alustada permakultuurile üleminekut kastpeenardest. Kõige tavalisemad on ruudukujulised kastid suurusega 1.20 x 1.20 m, et oleks lihtne igalt poolt kastile ligi pääseda. Kastiks võib aga kasutada vedelema jäänud vanu ukselenke, palgijuppe, telliskive jm käepärast, millest on võimalik ehitada umbes 1-1,5 meetri kõrgune äär. Kast(id) on soovitatav teha võimalikult lähedale majale ja käiguradadele, et hiljem taimed silma all oleksid ja ka vajadusel kastmine lihtsam.

Ehitada võib ükskõik millisele pinnasele, peaasi, et oleks päikeselisem koht. Kui kastid panna heina kasvanud alale, siis soovitame põhja asetada korraliku kihi pappe, ajalehti, vanu vaipu vm orgaanilist materjali. Seejärel võib laduda kihi peenemaid oksi (kevadel lõigatud õunapuuoksad näiteks), mis on tihedalt kokku surutud. Kui istutamisega on kiire ja head mulda ka käepärast, siis võib seejärel kasti mulda täis vedada ja taimed peale istutada või külvata. Kui mulda ei ole, aga on aega, siis võib hakata kasti täitma erinevate jäätmetega. Rusikareegel on vaheldumisi laduda kiht kuiva (põhk, kuivanud puulehed, papid, ajalehed) ja kiht märga (köögijäätmed, muruniide) kuni kast täis saab. Kõige lõpuks võib panna nö kosmeetiliseks kihiks muruniite või peenema hakkepuidu. Siis pole muud kui oodata mõned kuud, kui kastis olev materjal on hakanud kokkupoole vajuma. Tühjaks jäänud ruumi võib mulda täis vedada või teha taimedele istutusaugud, kuhu panna iga taime jaoks umbes 1-2 ämbritäit mulda. Selline aeglaselt komposteeruv peenar eraldab sooja ja sobib väga hästi kõrvitsalistele ning kurkidele, nende juurde võib panna kasvama maisi (valige varajased sordid) ja mööda maisi panna ronima näiteks herneid või aedube Kui kast on eriti sooja koha peal, võib seal proovida kasvatada madalakasvulisi ehk determinantseid väljatomateid (parimad on selleks Läti ja Venemaa sordid) ja basiilikut.

Meie oleme peenrakaste kokku klopsinud vanadest lauajuppidest, maja remondist ülejäänud palkidest ja pununud varakevadel, kui veel aias töötamiseks aeg liig varajane, ümara peenraääre pajuvitstest. Üks-kaks kastpeenart on kogu aeg pooleli, siis ei pea eraldi kompostihunnikuid kuhjamagi. Oleme ka nii teinud, et kui ikka väga vaja on taimi kevadel istutada, aga ruumi napib, siis oleme lihtsalt pooleli oleva kasti „lõpetanud”, st katnud paksu muruniite või põhukihiga, teinud taimedele istutusaugud ja taimed ka sellisesse „tooresse” kasti istutanud. Igal sügisel aga, kui lehti, põhku ja aiast saadavat biomassi küllalt on (nt maisi-, peedi- jm lehed), oleme kõik kastid katnud uue paksu kihiga.

Kevadeks on seegi piisavalt kokku vajunud, et taas uuele ringile minna. Seega – kui kast kord valmis laotud, siis ei pea sellega muud tegema, kui uue kihi peale laduma. Väga kuiva suve korral võib ka kastmine vajalik olla.

Nii võibki aia rajada ainult erineva kujuga kastidest, eeskuju tasub võtta ka keskaegsetest kloostriaedadest. Esimene aasta on lihtsam kastidesse istutada üheaastaseid taimi, edaspidi võib lisada erinevaid püsikuid. Ka võib kujundada omaette kasti näiteks piparmündile ja monardale, mis muidu tükivad aias laiutama. Kindlasti aga soovitame katsetada erinevaid taimi koos kasvatada – kõrgeid (päevalill, mais, herned) ja madalaid maapinda katvaid (suvikõrvits, kurk), lisaks söödavaid lilli nagu kress ja saialill, mis ennast järgmisel aastal juba ise edasi külvavad.