Permakultuur suurel maa-alal
Triinu permakultuuri aed on tänaseks 8 aastat vana. Alates 2019. aasta kevadest kuulub aia juurde ka poolehektariline endine põld, mida samuti haritakse permakultuuri põhimõtteid jälgides.
Esimesed aastad tegelesime majalähedase õuemaaga: rajasime laiad kõrgpeenrad juurviljaaeda endiste kitsaste vagude asemele ning ehitasime kast- ja kompostpeenraid käiguradade äärde. Sedamööda, kuidas kogunes orgaanilist materjali (köögijäätmed, põhk, muruniide), rajasime ka uusi istutusalasid sooja mikrokliimaga paikadesse nagu seina- ja müüriääred. Õppisime nägema ja paremini kasutama erinevaid aastaringselt kättesaadavaid looduslikke ressursse. Kevadel lõigatud õunapuu- jm peenemad oksad sobivad hästi kõigi peenarde alumiseks kihiks, muruniide või niidetud märg hein vahekihtideks või kattematerjaliks, vanad ajalehed, ehituspapp jm vanapaber peenarde vahekäikudesse, sügisel kokkuriisutud lehed taas kattematerjaliks. Kogemuse põhjal võime kinnitada, et aia „kasvatamine” võibki olla pidev, permanentne tegevus, sest loodus pakub meile selleks aina uusi võimalusi.
Nende aastatega veendusime, et loodusest eeskuju võtmine tasub end mitmel moel: muld on viljakam, vähem on rutiinset füüsilist tööd ja aed peab tervikuna paremini vastu äärmuslikele ilmatingimustele. Saime ka piisavalt kogemusi, et hakata huvi tundma selle vastu, kuidas permakultuuri põhimõtteid rakendada suurel põllul. Tuleviku väljakutseks ongi pigem suurte monokultuursete põldude üleviimine looduslähedasteks saagirikasteks ökosüsteemideks, mis aitaksid ära toita juba tervet küla või asulat.
Aed algab paberilt
2019. aasta talvel otsustasimegi katsetada permakultuuri põhimõtteid suuremal, poolehektarilisel põllulapil. Justnimelt talvel, sest esmalt joonistasime tulevase aia paberile. Mõtlesime läbi, kas vajame pigem ilu- või tootmisaeda, võtsime arvesse maatüki asukohta, päikese ja tuulte liikumist ning vihmavee voolamise suunda. Soovisime, et meie aed tuleks pigem kombineeritud tüüpi, kus on nii sirgeid aedviljapeenraid kui erikujulisi katsepeenraid nagu korralikule õppeaiale kohane.
Kõigepealt märkisime aia kõigisse külgedesse ligipääsuteed, siis joonistasime laia 4-meetrise keskallee, mille mõlemale poole hakkasime erinevaid peenraid visandama. Seda tehes võtsime kõigepealt arvesse mulla viljakuse parandamise vajadust. Kui muld on toitainevaene või liivane, siis on kõige õigem rajada kõrged peenrad erinevast kättesaadavast orgaanilisest materjalist. Põllu ühte äärde, kus muld on pigem savine ja raskepärane, kavandasime 1,5-meetri kõrgused hugel- ehk kuhikpeenrad, lisaks madalamaid U-kujulisi kõrgpeenraid. Põllu keskossa, kus on viljakam savisegune muld, joonistasime kahele poole keskalleed sirged laiad nö tootmispeenrad. Peenarde vahekäikudeks arvestasime umbes 1,5-2 meetrit.
Otsustasime ka, et läheme permakultuurile üle järk-järgult ja külvame esimesel aastal poolele põllumaale segu hernest, oast, tatrast ja ristikust.
Kevadised põllutööd
Kevadel kui lumi läinud, võtsime joonise kaasa ning mõõtsime selle järgi oma maatükil välja käigurajad ja tulevaste peenarde asukohad. Mõneaastase kogemuse põhjal kinnitame, et suurel maa-alal on äärmiselt olulised laiad juurdepääsuteed traktoritele jt põllutöömasinatele.
Seejärel hakkasime kavandama kõrgpeenarde rajamist ehk talguid. Oleme juba mitmendat aastat osalenud Teeme ära talgutel ning kutsunud permakultuuri huvilisi kaasa lööma aia rajamise algustöödel. Et talgutega midagi korda saata, on tarvis enne kokku koguda ning põllule tuua võimalikult palju orgaanilist materjali. Sellega võib algust teha juba sügisel, kui eestlasi valdab üleüldine lehtede riisumise palavik. Kui igal aastal lehed kokku koguda ja laotada paksu kihina tulevaste peenarde alus- või olemasolevate peenarde kattematerjaliks, siis oleks ühe liigutusega täidetud kaks eemärki: õu koristatud ja peenrad väetatud ilma maad kaevamata.
Suurest põllust rääkides võiks lehed sügisel hunnikusse jätta, et nad talvega piisavalt niiskust koguksid – siis on neid kevadel kergem laiali laotada. Kes tahavad samuti katsetada kuhik- ehk hugel-peenardega (1,5 kuni 2 meetrit kõrged!), need peaksid varuma poolpehkinud puutüvesid või suuri puuoksi. Ka seda võib teha järk-järgult oma krunti või metsaalust koristades. Esialgu polegi permakultuurse aia rajamise juures vaja muud kunsti, kui oskust näha võimalikku ressurssi, seda kokku koguda ning julgelt aias katsetada. Kui palju meil igal aastal põletatakse vana puitmaterjali, lõigatud puuoksi ja lehti selle asemel, et kõik see väärtuslik kraam aias ära kasutada!
Juba sügisel võib põllule „küpsema” tuua ka mõned koormad põhusegust sõnnikut ning põhurulle, eriti hästi sobib mõned aastad väljas olnud ning seega „kasutuks” muutunud põhk.
Ja alles siis, kui kõik see väärtuslik kraam on kokku veetud, saab töödega alustada. Meie korraldasime esimesel kevadel kahed talgud, mille käigus saime valmis ainult kõrgpeenarde alused, sest varutud materjal sai lihtsalt otsa. Esialgu ongi kõige olulisem, et muld saaks kaetud, edaspidi võib peenraid kõrgemaks laduda. Ikka sedamööda, kuidas aasta jooksul orgaanilist ressursssi koguneb.
Ülemineku permakultuur
Kui ei ole vaja otseselt mulla viljakust või struktuuri parandada, võib alustada ka lihtsamal moel. Lasime viljakama mullaga alale kevadel traktoriga ajada klassikalised sirged vaod. Ajasime käsitsi kaks või kolm vagu kokku laiadeks peenardeks ja kaks vagu vahekäikudeks. Need peenrad said umbes 20-40 cm kõrgused ning pärast mullapinna tasandamist katsime selle õhukese lehekihiga. Kui vähegi võimalik, soovitame vastsed peenrad kohe ära katta, kasvõi 5 cm paksuse lehe- või põhukihiga, et mullas sisalduvat niiskust hoida. Esimese (2019. aasta) kevade põuakogemus näitas, et talve jooksul mulda kogunenud niiskuse hoidmine on ülioluline. Kellel võimalus vana põhku või hakkepuitu kasutada, võiks sellega ka peenarde vahekäigud ära katta. Laiad kinnikaetud vahekäigud aitavad samuti niiskust hoida, akumuleerivad päeval soojust ning vähendavad suvist vajadust vahesid kõblata või rohida. Edaspidi puudub ka vajadus peenraid kaevata või üles harida, sest kui muld on kaetud, siis mullas leiduvad mikroorganismid teevad mulla väetamise ning kobestamise töö meie eest ära. Esimesel aastal soovitame kasvatada võimalikult palju erinevaid taimi, mis ka biomassi toodaksid, et sellega sügisel peenraid katta.
Meie külvasime esimesel aastal oma peenardele porgandeid, punapeete, rõikaid, rediseid, lisaks istutasime porrusid, kaalika-ja kapsataimi. Laiade peenarde eeliseks on see, et nad ei vaju nii kergesti laiali, hoiavad paremini niiskust ning võimaldavad permakultuurile kohaselt erinevaid taimi koos kasvatada. Meie valisime igale peenrale 1-2 kultuuri, mida seal koos kasvatasime ning siis istutasime siia-sinna saialilli, kosmoseid, õlelilli, rebasheinu ning dageeteseid. Üks lihtne viis mulla lämmastikusisalduse tõstmiseks on kasvatada võimalikult palju liblikõielisi. Esimesel aastal kasvasid meie peenardes herned, oad, sojaoad, kikerherned ning läätsed. Isegi kui sojaube ning kikerherneid pole meil traditsiooniliselt kasvatatud, siis soojad suved on tõestanud, et võime hakata oma põldudel ka lõunamaade taimi kasvatama. Need on põuale vastupidavamad ning muudavad meie aedu mitmekesisemateks.
Peenarde vahekäikudesse soovitame istutada regulaarsete vahemaade tagant varemerohupõõsaid. Neid suuri lehti, mis väga hästi kõdunevad ning erinevaid toitaineid sisaldavad, võib suve jooksul 2-3 korda maha murda või lõigata ja peenardele laotada.
Nõndaviisi hakkab aed ise tasapisi tootma mullapinna katmiseks vajalikku rohelist, seega väheneb vajadus tuua väljastpoolt kattematerjali. Taoline „ülemineku permakultuur” võimaldab samm-sammult oma aeda ümber kujundada, seda mitmekesisemaks ning vastupidavamaks muuta. Annab aega harjuda mõttega, et enam pole vaja peenraid igal sügisel ning kevadel üles kaevata või künda. Õpetab vaatlema ning loodust usaldama.
